Kui ime jäi see tund mul meele:
Just nagu põgus nägemus
Sa, kaunis, ilmusid mu teele,
Kui puhta ilu kehastus.
Kui süda murest tröösti vajas,
Kui elulärm mu ümber kees,
Õrn hääl veel kaua kõrvus kajas,
Hell pilk veel seisis silme ees.
Aeg möödus. Elu marus ruttu
Kõik unistused hajusid
Ja paksu unustuse-uttu
Su hääl ja pilgud vajusid.
Ja keset halli oleskelu
Siis õhtusse mu päevad said.
Mul polnud armastust ja elu
Ja vaimustust ja pisaraid.
Ent lõppes öö, mis lasus hingel:
Just nagu põgus nägemus
Sa jälle ilmusid, mu ingel,
Kui puhta ilu kehastus.
Ja valgus sügav rõõm mu rindu
Ja süda täis on joobumust
Ja jälle tunneb eluindu
Ja pisaraid ja armastust.
Aleksander Puškin
—————————————————
Послушать передачу, посвященную А.С. Пушкину можно здесь
Словарь как всегда в комментариях
EestiKe